Hõrk metspähkli-šokolaadikook

Homme on naistepäev ja kui mõni mees üldse viitsib ise sel juhul kooki küpsetada, siis see võiks olla küll üks igati sobilik variant :) See maius on suhteliselt kerge valmistada, mõnusalt tummine ja samas ka eriti mahlane, kusjuures püsib mahlasena suisa mitu päeva. Metspähklid ja tume šokolaad on minu jaoks alati vastupandamatu kombo - kaks mu suurt lemmikut, kuigi neid "suuri lemmikuid" on muidugi rohkem kui kaks :). 

Jahu koogis pole ja kohevuse annavad hoopis munad, eelkõige eraldi vahustatud munavalged, seega sobib see maius neile kes nisujahu ei saa või ei taha süüa. Ma ise muidugi nende hulka ei kuulu, sest nisujahust küpsetisi pugin peaaegu iga päev. Mu kodu ümbruses Kalamajas ja mujal Põhja-Tallinnas õnneks on erinevaid suurepäraseid pagarikodasid ja kohvikuid piisavalt, et saaks iga päev mõne värske saiakese, piruka või koogitüki ära süüa, aga kodus küpsetamisel siiski eelistan enamasti nisujahuta asju, et kõik pereliikmed neid nautida saaksid. Samas armastan ka väga näiteks pärmitainast küpsetisi, aga teen neid enamasti siis, kui külalisi oodata, näiteks hiljuti küpsetasin just paar plaaditäit erinevaid vastlakukleid (hõrgu mandlitäidisega ja kohupiimakuklid maskarpoone-kohupiimakreemiga) ning kohupiimatäidise ja šokolaadikattega mahlase kringli, millest ise pool ära sõin :) Ja mis seal salata - ka kuklitest läks suurem osa mu enda kõhtu ... :D Enamik inimesi ju piirdub 1-3 vastlakukli või kringlitükiga, aga minul õnneks ahjusoojade saiade jm hõrkude küpsetiste osas igasugused limiidid puuduvad :)

Igal juhul soovin kõigile suurepärast naistepäeva ja soovitan koogi juba täna valmis teha, et oleks hommikul kohe hea kohvi kõrvale pakkuda. Enne lahti lõikamist nimelt peaks see kook täiesti jahtunud olema, sest muidu võib pudiseda.

Vaja läheb:

180 g metspähkleid

280 g tumedat šokolaadi

100 g võid

1 dl toasooja keefiri

2 sl naturaalset maitsestamata kakaopulbrit

6 muna

140 g suhkrut

Laota metspähklid ahjuplaadile ja rösti neid 190-kraadises ahjus  ahjus u 7 minutit, kuni need hakkavad kergelt pruunistuma ja koored lahti tulema. Võta plaat ahjust ja hõõru kas näppude vahel või köögiratikuga pähklite kestad lahti. Seejärel haki pähklid lõikelaual terava noaga võimalikult peeneks. Võid pähklite hakkimiseks kasutada ka köögikombaini, kuid sel juhul töötle neid hästi kiirelt (mõned sekundid), et pähklid liiga peeneks ei läheks.

Tükelda või ja šokolaad ning aseta need kuumakindlasse kaussi. Kauss aseta omakorda veega poolenisti täidetud kastruli kohale, lase šokolaadil sulada ja sega võiga ühtlaseks. Võta kauss kastruli pealt ning sega hulka keefir, kakaopulber ja munakollased. 

Vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks ja lisa edasi vahustades supilusikatäie kaupa suhkur, kuni tekib tugevate tippudega vaht. Sega õrnalt vahtu spaatliga alt üles tõstes selle hulka šokolaadisegu ja hakitud metspähklid

 

Vala tainas 21-22 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Küpseta 190-kraadises ahjus 25-30 minutit, kuni kook on kerkinud ja pealt pragunenud.

Lase ahjust võetud koogil vormis taheneda ja maha jahtuda. Jahtunud kook eemalda vormist ja sõelu soovi korral peale tuhksuhkrut või kakaopulbrit ning kaunista marjadega.

Hoia kooki toatemperatuuril õhukindlas anumas või paberisse või toidukilesse mässituna. Säilib u 3 päeva. 

Kihiline leiva-kohupiimakook mustikatega

Veel vaid üks päev jäänud, kuid selle rukkileiva ja kohupiimaga mahlase marjadega koogi homseks pidupäevaks võid suisa samal hommikul valmis teha, sest see on lihtne ja kiire nagu enamik mu retsepte :) Mulle on öeldud, et see küpsetis on ka maitsev, aga eks seda saab igaüks ise otsustada, kui on kooki proovinud ;-)

Kihiline leiva ja kohupiimakook mustikatega, mis on eriti lihtne valmistada sel juhul, kui sul on kodus köögikombain, kui aga seda ei ole, siis tasuks leib riivida või hästi peenelt hakkida, kuid kumbki moodus pole kahjuks ideaalne ja võtab aega, samas kui köögikombainis saab suurepärase tulemuse u 30 sekundiga.

Rammusa vahukoore ja toorjuustu asemel on kasutusel valgurikas kohupiim, rukkileib on samuti toitainerohke ja mustikate kasulikest omadustest võib rääkima jäädagi, nii et tegemist on suhteliselt tervisliku maiusega ;-)

Leib on pruunika värvusega ja kui on soov, et kook oleks ideaalselt sini-must-valge, siis soovitan valida võimalikult musta leiva, lisaks võid leivapuru hulka purustada ka 1-2 söetabletti või lisada naturaalset maitsestamata kakaopulbrit.

Põhi:

400 g musta neutraalse maitsega seemneteta rukkileiba

4-5 sl mett 

70 g võid

Murra leivaviilud väiksemateks tükkideks ja töötle köögikombainis puruks. Lisa mesi ja tükeldatud või ning töötle ühtlaseks. 

Täidis:

600 g (3 pakki) vanillimaitselist või rosinatega kohupiima

150 g hapukoort

100 suhkrut

3 muna

250-300 g kultuurmustikaid

Sega kohupiim hapukoore, suhkru ja munadega ühtlaseks. 

Võta 20-22 cm läbimõõduga ümmargune lahtikäiv vorm ja aseta selle põhja küpsetuspaber, ääred aga määri võiga ja puista kergelt üle jahu või kakaopulbriga. 

Laota kolmandik leivapurust vormi põhja ja suru see supilusika seljaga ühtlaseks kihiks. Kata poole kohupiimakreemiga, millele laota pooled mustikad. Seejärel puista peale teine kolmandik leivapurust ja sellele omakorda ülejäänud kohupiimakreem. Selle peale puista ülejäänud mustikad ning viimasena laota ühtlaselt peale viimane kolmandik leivapurust.

Küpseta 180-kraadises ahjus 40-45 minutit, kuni kook on tahenenud. Lase koogil vormis jahtuda, seejärel aseta mõneks tunniks või üleöö külmkappi. 

Kaunistamiseks:

100-150 g kultuurmustikaid

rukkililleõisi

tumeda šokolaadi laaste (soovi korral)

Serveerimiseks eemalda kook vormist ning kaunista ülejäänud mustikate, rukkilille õite ja soovi korral ka šokolaadilaastudega.

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Šokolaaditrühvlid musta leivaga

EV aastapäevale mõeldes jõuab igal aastal mu blogisse palju erinevaid retsepte. Kuigi kiluvõileivad on igal aastal siiski laual, kui olen sõpradega seda tähtsat päeva tähistamas, siis ma ise armastan valmistada igasuguseid muid asju :) Mitte et mul midagi kiluvõileibade vastu oleks - kaugel sellest -, aga kõik teevad neid niikuinii, nii et õnneks on mul võimalus valmistada midagi põnevamat ehk sellist, mis ka mulle endale midagi pakub. Seepärast ei saaks ma ilmselt kunagi teha oma pagariäri (küsimust, kunas see tuleb, on mulle sadu kui mitte tuhandeid kordi esitatud), sest see eeldab palju rutiinset tööd, mina aga tahan teha - ja eelkõige just välja mõelda - kogu aeg midagi põnevat. Midagi uut ja huvitavat, et saaks oma lähedasi üllatada ja valmistada midagi, mida keegi varem teinud pole. Või pole teinud nii, nagu mina seda teen :)

Krõbeda musta leivaga trühvleid olen küll juba varem teinud, aga seekord said maiused just sellised ja minu arvates veelgi paremad! Aga kiludest küpsetan ma ise meelsasti pirukat (kas eriti lihtsat lehttainaga või siis muretaina ja marineeritud sibulaga varianti) või siis hoopis vormin trühvleid :)

Kui õhtusöögi lõpetuseks või hommikukohvi kõrvale on aastapäeval vaja ühte mõnusat tummist ampsu, siis need trühvlid on ideaalsed. Krõbe must leib koos pehme šokolaadi sisuga mekib tõeliselt hea.

Kui sööjate seas on peamiselt lapsed, võib 100-150 g šokolaadist asendada piimašokolaadiga, samuti tasuks siis alkoholi asemel kohvi kasutada.

Saab u 30 trühvlit

Vaja läheb:

330 g tumedat šokolaadi

30 g võid

2 dl (1 pakk) vahukoort

1-2 sl likööri Vana Tallinn või mõnda meelepärast (kodumaist) koorelikööri või külma kohvi

1-2 sl mett

Tükelda šokolaad ja või ning sulata vesivannil või muul viisil (näiteks mikrolaineahjus). Kuumuta vahukoor peaaegu keemiseni ja sega šokolaadi hulka. Lisa ka alkohol või kohv ja mesi, sega ühtlaseks ning lase massil külmkapis umbes tunnike taheneda, et sellest saaks pallid vormida. 

Krõbe leivapuru:
100 g neutraalse maitsega musta leiba
30 g (pruuni) suhkrut

Murra leivaviilud tükkideks, aseta koos suhkruga köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks.

Kuumuta suurem pann, vala sellele purustatud leib ja rösti keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades, kuni see on kergelt krõbe. Väiksemal pannil tasuks leivapuru röstida kahes osas, et see ühtlaselt küpseks.

Vala leivapuru pannilt suuremasse kaussi ja lase jahtuda. Kui soovid eriti peenet leivapuru, siis purusta leib veel korra köögikombainis, kuid kui eelistad suurema tükilist leivapuru trühvlite kattena, siis võid kohe šokolaadikomme selles veeretada. 

Hoia trühvleid külmas ja võta pool tundi enne pakkumist toatemperatuurile.

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Krõbedad kartulipliinid suitsukalasalatiga

Blogisse on küll kogunenud suur hulk erinevaid EV aastapäevaks sobilikke retsepte, kuid küll küllale liiga ei tee, nagu juba vanarahvas teadis, nii et lisan siia sel nädalal neid veel juurde, et oleks ikka korralikult valikut :) Suitsukalasalatiga kartulipliinid on muidugi roog, mis passib ka igal muul ajal söömiseks nii hommikusöögiks kui ka (veidi pidulikumaks) brantšiks, samuti suupistena, eelroana või niisama näksimiseks. See roog on kerge valmistada ega võta palju aega, nii et pidulikul puhul saab kõvasti aega kokku hoida :)

Kuna väikese beebiga lähen õhtuti suhteliselt varakult magama, siis külalised käivad meil peamiselt päevasel ajal ja nädalavahetustel, niiet brunch on muutunud meile väga sagedaseks. Seetõttu olen viimasel ajal valmistanud suures koguses erinevaid soolaseid, nt kohevaid õllega tatrapliine ning veidi lihtsamaid ja kiiremaid tatrapliine lõhetartariga, samuti kohupiimaga pisikesi tatrapliinikesi. Koos erinevate (suitsu)kala salatite ja muude variantidega (nt lõhe-rillettes'iga) on need igati maitsvad ja passivad suurepäraselt nii vahuveini kui ka kohviga nautimiseks. Sama võib öelda ka nende kartuliga pannkookdie kohta - asju, millega neid sobitada, on tõesti palju :) Kartulipliinid on neutraalse maistega ja sobivad kokku nii kalamarja kui ka erinevate suitsu- või õrnsoola kaladega. Proovi neid nt suitsuräime, -lõhe, -forelli või hoopis sprottidega. Sama hästi võib kartulipannkookidel serveerida ka kergelt soolatud kala, näiteks siiga, lõhet või forelli. 

Soovi korral lisa tainasse mõnda maitseainet (nt küüslaugupulbrit) või peeneks hakitud maitserohelist. Eriti hea meki annab, kui hakkida sisse üks pisike (šalott)sibul. 

Pliinid võid teha ka teelusikaga, et saaks parajad ühe ampsu suurused portsud, mida saab näpu vahelt süüa. Need siin on suuremad, mida on mugavam noa ja kahvliga nautida.

Kartulipliid

500 g keedetud kooreta kartuleid

2 muna

2 sl nisu- või riisijahu

soola ja pipart

õli või selitatud võid praadimiseks

Tee pehmed kartulid kas kahvli või pudrunuiaga pudruks. Kartulid ei pea olema ühtlase püreena, vaid võivad jääda kergelt tükilisena. Klopi munad kergelt lahti ja sega kõik koostisained läbi. 

Kuumuta pannil õli, tõsta supilusikaga pannile max 1 cm paksused ümmargused pliinid ja prae need keskmisel kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Kokku saab u 15 kartulipannkooki.

Suitsukalasalat

2 suitsuheiki (merluusi) (kokku kaal 500-600 g)

200 g hapukoort (soovi korral rohkem)

2 sl paksu majoneesi

0,5-1 tl mahedat sinepit

musta pipart

peotäis hakitud maitserohelist (nt tilli)

Puhasta kala, lõika või murenda väikesteks tükkideks ja sega läbi ülejäänud ainetega. 

 

Küpsetamata kook kahe šokolaadiga

Jälle üks lihtsamast lihtsam kook, mis tegelikult väärib ka suisa tordi nimetust, sest sulab suus ja sobib loomulikult ka pidulikuks puhuks :) Minu jaoks on see kahe šokolaadiga koogike selline maius, mida saan pmst igal ajal teha, sest kõik koostisosad on mul alati kodus olemas. Näiteks šokolaadi on mul nii palju, et normaalsele ehk tavainimesele jätkuks sellest ilmselt vähemalt aastaks :) Lisaks muidugi ohtralt võid, kuid alati leidub ka kohupiimapastat, toorjuustu, suhkrut, (gluteenivabu) küpsiseid ja mandlilaaste ning marju - kui mitte värskeid, siis sügavkülmikus on neid kindlasti. 

Jõudsin selle juba pikalt (vähemalt aastake) mu blogis seisva postituse mustandini siis, kui hakkasin ühel päeval mõtlema, et mida saaks valmistada kodus juhul, kui elektrit pole. Mul endal on muidugi gaasipliit ja ka väike priimus, millega matkal süüa teha, nii et on omajagu asju, mida saaksin oma perele söögiks valmistada, kuid mida teeks tavainimene, kel pole kumbagi? Ja ausalt öeldes ei leidnud blogist just suurt hulka retsepte, mis sel juhul sobiksid. Samas see hõrk kook on aga selline, mille saaks vabalt alati valmis teha, kui pole ei gaasipliiti ega matkavarustust. Juhul muidugi, kui sul on kõik vajalikud toorained kodus olemas nagu minul. Ilmselt igal magusasõbral on ka :) 

Mul toiduinimesena on loomulikult kodus alati nii palju toitu, et saame vähemalt mitu nädalat hakkama ning ma ei olegi viimasel ajal pidanud kriisiks valmistudes midagi juurde ostma peale paari veekanistri, sest mineraalvesi on meil samuti alati olemas. Ja tegelikult peakski toitu koju varudes valima just selliseid asju, mida sa ise ka päriselt muidu sööd, sh ka konservidest. Näiteks mul on alati olemas tuunikalakonserve (nii tuunikala vees kui ka tomatikastmes), kikerherneid, kookospiima, purustatud tomateid, passata't, punased ja võiube ning mõnda pastakastet. Samuti on üks suurepärane hiljutine avastus Põltsamaa pilaff kanalihaga, mida mul on varutud mitu purki. Lisaks muidugi kuivained (kaera- ja tarahelbed, kruubid, makaronid, riis, kinoa, läätsed, kuivpärm, erinevad pähklid ja seemned, suhkur, sool jne), šokolaadid, (gluteenivabad) küpsised jms. Seega polegi pidanud ekstra midagi varuma hakkama, sest varud lihtsalt ongi mul alati kodus olemas, et kunagi nälga ei jääks ja alati oleks võimalik mõni maitsev roog või küpsetis teha :) Ja sügavkülmast leiab nii marju kui ka liha(tooteid) ja leiba.

Igal juhul kui oled mures homse või edaspidise pärast, siis soovitan seda kooki teha, sest maiustamine on alati hea ega mitte kunagi mitte mingil juhul "patustamine". Toidust peaks muidugi igapäevaselt vajalikud toitained kätte saama ehk vitamiinid, mineraal- ja kiudained jms (et poleks vaja hakata tablette neelama, et neid vajalikke aineid muul viisil tarbida). Seega tasub maiustada pigem mõõdukalt ja arvestada ka igapäevase füüsilise koormusega, kuid pole vaja paari koogitüki pärast ülemäära muretseda ega endale etteheiteid teha. Elu on nautimiseks ja rõõmustamiseks, nii et soovitan seda teha, kuniks saame. Ja tsiteerides siia juurde ühte mu lemmikut teleekraanilt ehk Reet Linnat, kellega loomulikult olen ka toiduloo teinud, siis: "Elame veel!" :)

 

Põhi:

200 g karamelli- või šokolaadiküpsiseid (kasutan ise gluteenivabu)

80 g võid

Purusta küpsised ja sega läbi sulatatud võiga. Eriti mugav on seda teha köögikombainis. Suru segu 20 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:

300 g (2 pakki)  toasooja toorjuustu

300 g (1 toru) vanillimaitselist kohupiimapastat

3 sl suhkrut

300 g tumedat šokolaadi

Sega toorjuust 2/3 (200 g) kohupiimapasta ja suhkruga. Tükelda šokolaad ja sulata vesivannil. Lisa šokolaad toorjuustusegule, sega ühtlaseks ja vala vormi küpsisepõhjale. Silu pind ja aseta paariks tunniks külmkappi tahenema.

Kate:

150 g (1 pakk) toasooja toorjuustu

70 g valget šokolaadi

suurem peotäis röstitud mandlilaaste

Sega toorjuust ülejäänud kolmandiku (100 g) kohupiimapasta ja suhkruga. Tükelda šokolaad ja sulata vesivannil. Lisa šokolaad toorjuustusegule, sega ühtlaseks ja vala vormi šokolaaditäidise peale. 

Rösti mandlilaastud kuival pannil, kuni need on kergelt pruunistunud, ja vala šokolaadikihi peale. Suru neid veidi kreemi sisse ja aseta kook veel paariks tunniks külmkappi. 

Eriti lihtne kohvi-šokolaadikook

Avastasin just ükspäev, et sel aastal olen ainult kaks blogipostitust teinud ... Luban end edaspidi parandada ja veebruaris vähemalt poole rohkem blogida :) Alustan juba täna ühe hõrgu šokolaadikoogiga, mille valmistamisel ühtegi jahu ega jahvatatud pähkleid vaja ei ole. Hea lihtne teha ja kui oled šokolaadisõber, siis on sul ka kõik vajalikud asjad alati kodus olemas. Vähmalt mul on :) Inimesed sageli imestavad, et miks mul nii palju (tumedat) šokolaadi kodus on, aga kunagi ei ju ei tea, millal on vaja üks eriti hea šokolaadikook küpsetada :) 

Sees suus sulav šokolaadikook on äärmiselt lihtne valmistada. Samas on see nii toekas, et magusaisu rahuldamiseks piisab juba väikesest tükistki.

Kui maiust on plaanis kohe hommikul pakkuda, tasub see juba eelmisel õhtul valmis küpsetada, et see jõuaks teheneda. 

Šokolaad võiks olla vähemalt 70%ilise kakaosisaldusega, et kook tuleks parajalt šokolaadiküllane ja mitte liiga magus. Suuremad šokolaadisõbrad võivad aga lisada magustamata kakaopulbrit, et saada veelgi tummisem tulemus. 

Vaja läheb:

250 g tumedat šokolaadi

250 g võid

1 dl kange(ma)t kohvi

150 g suhkrut

1-2 sl naturaalset kakaopulbrit (soovi korral)

4 keskmist või suurt muna

näpuotsatäis soola

Tükelda šokolaad ja või ning aseta need koos kohvi, suhkru ja soovi korral kakaopulbriga kastrulisse. Kuumuta madalal kuumusel seg-ajalt segades, kuni või ja šokolaad on sulanud ning tekkinud on ühtlane mass.

Vahusta munad soolaga ning edasi vahustades vala hulka veidi jahtunud šokolaadisegu.

Vala tainas 20-22 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse vormi, mis on eelnevalt määritud võiga ja jahu, suhkru või kakaopulbriga üle puistatud. Küpseta kooki 170-kraadises ahjus 45-50 minutit, kuni koogi ääred on tahenenud ja kook on pealt kuiv, keskelt aga võib see veel kergelt võdiseda. Ära kauem kindlasti küpseta ega kooki ahjus hoia, sest nii võib kook liiga kuivaks muutuda. 

Lase koogil vormis jahtuda. Serveerides sõelu peale tuhksuhkrut ja puista meelepäraseid marju. Soovi korral paku juurde vanillijäätist, -kreemi või -kastet või kaunista vahustatud vahukoorega.

Retsept ilmus üle-eelmisel talvel siin

Seenekotletid, seekord lõvilakaga

Seenemaailm on põnev! Imetlen inimesi, kes tunnevad suurt hulka erinevaid põnevaid seeni ning julgevad ja oskavad neist igasuguseid hõrgutisi valmistada. Näiteks Susan Luitsalu, kellega just paar kuud tagasi Nädalalõpuleht LP-sse loo tegin. Ma ise kasutan toidus suhteliselt vähe seeni ja need on reeglina kõik turvalised valikud kas metsast (kukeseened, puravikud, riisikad) või poelettidelt (šampinjonid, šiitaked). Juba peaaegu kaks aastat tagasi jõudis mu toidulauale aga uus põnev seen, mis paljudele veel tundmatu. See on nimelt lõvilakk-korallnarmik (ladina keeles Hericium erinaceus; inglise keeles Lion's Mane). See on selline veidi kana- või krabiliha vaibiga seen, millest mina olen kotlette teinud. Müügil on seda mu lemmiktoidupoes Stockmannis, kus üldse erinevaid põnevaid seeni saada on. 

Korallnarmik pidi sisaldama antioksüdante, sh erinatsiine, mis toetavad närvisüsteemi talitust, mistõttu olevat sellest seenest abi keskendumise ja närvisüsteemi taastumise parandamiseks. Igal juhul ostsin eelmisel reedel Shroomwelli seenekasvatust külastades koju ühe korallnarmiku tinktuuri, nii et saab siis näha, kuidas mõjub :)

Järgmine pilt ongi lõvilakast kasvatuses Tõrvas ja muide igaüks saab Eesti mitteametlikku seenepealinna sinna ekskursioonile minna. Minu arust oli tore ja olen erinevatelt tuttavatelt ka ainult positiivset tagasisidet selles osas kuulnud :)

Kotletid:

u 400 g lõvilakka 

1 väike sibul 

peotäis või paar lehtpeterselli

4 viilu röstitud saia

2 muna

4 sl paksu majoneesi

1 sl sidrunimahla

1 tl mahedat sinepit

1 tl paprikapulbrit

1 tl soola

veidi musta pipart

Rebi lõvilakad väikesteks ribadeks. Haki sibul ja lehtpetersell peeneks. Purusta röstitud saiaviilud, kasutades näiteks köögikombaini või riivi. 

Klopi munad suuremas kausis lahti koos majoneesi ja sinepiga ning lisa maitseained. Sega läbi, seejärel sega hulka hakitud sibul ja petersell, seened ja saiapuru. Sega ühtlaseks ja vormi sellest väikesed kotletid. Kokku saab neid u 15 tk.

Kuumuta pannil keskmisest madalamal kuumusel õli ja prae selle kotlette kummaltki poolt vähemalt 4 minutit, kuni need on kuldpruunid ja läbi küpsenud. Serveeri kas soojalt või jahtunult nii, nagu ikka kotlette sööd, näiteks riisi või kartulipudruga. Need hõrgud kotletid sobivad ka suupisteks ja on eriti head koos marineeritud või hapukurgi kastmega.

Tartarkaste

2 suurt või 4 väikest marineeritud või hapukurki

peotäis lehtpeterselli

1 sl kappareid (soovi korral)

250-300 g hapukoort

5 sl paksu majoneesi

2 sl sidrunimahla

soola, musta pipart

Haki kurk ja petersell peeneks. Kui kasutad kappareid, siis nõruta need. Sega hapukoor majoneesi, sidrunimahla ja maisteaintega ühtlaseks, lisa hakitud kurk ja petersell ning sega läbi. Serveeri koos seenekotlettidega. 

Retsept ilmus poolteist aastat tagasi siin

Bibimbap - poplaarne riisiroog Koreast

Mina arvan, et oma selle aasta esimeses blogipostituses on mul oma kallitele lugejatele igati kohane suurepärast uut aastat soovida, mis sellest, et mõnede arvates justkui pärast 6. jaanuari seda enam teha ei tohiks. Mis siis ikka - eks kaevaku mind kohtusse ;-) Mina igal juhul soovin tõesti siiralt ja südamest teile kõigile elu parimat ja õnnelikeimat aastat! Ja loomulikult palju imelisi toidunaudinguid - loodetavasti saan ka uuel aastal selles osas abiks olla :)

Alustan seda aastat ühe oma lemmikutest maailma köökidest - nimelt Korea - traditsioonilise toiduga, mis oli Google'i andemetel ülemöödunud ehk 2023. aastal internetist enim otsitud retseptiks. Selleks osutus ikooniline Korea riisitoit bibimbap. Bibimbap on siinmail suhteliselt tundmatu roog, kuna Korea toit pole meil kahjuks ei ülemäära levinud ega ka eriti populaarne,  kuigi tegemist on maailma ühe rikkalikuima ja maitseküllasema köögiga. "Bibim" tähendab korea keeles "segatud" ja sõna "bap" tähistab riisi. Tegemist on toitainerikka kausitoiduga, mis - nagu nimigi ütleb - sisaldab muuhulgas ka kleepuvat riisi, mis on ülejäänud komponentidega läbi segatud. 

Mina olen ise suur Korea köögi austaja (olen sellest ka kirjutanud, nt ajakirjas GoTravel ja siin) ja oma esimesel Korea reisil aastaid tagasi käisin bibimbap'i sünnilinnas Jeonju's suisa selle roa tegemise kursustel. Just selline nagu ülemisel fotol näeb välja värskelt valminud autentne bibimbap Koreas.

Jeonju on UNESCO poolt nimetatud gastronoomialinnaks, nii et toidusõpradel tasub sellesse armsasse linnakesse kindlasti kasvõi paariks päevaks minna. Jeonjus asub ka ligi 605 hanouk-tüüpi majakesest koosnev küla Hanok Maeul, mis on kindlasti üks Korea olulisemaid vaatamisväärsusi.

Üks paljudest Korea köögi eripäradest on see, et süüakse metallist, mitte puust ega plastikust pulkadega. Esimestel päevadel on see veidi keeruline, kuna need on hästi libedad ja eriti just tooreid mereande ei ole just lihtne kausist kätte saada, kuid nendega harjub üllatavalt kiiresti ära. 

Gochujang ehk hapendatud tšillipasta, mis on bibimbap'i kastmeks, on Korea köögist ilmselt üks olulisemid ja tuntumaid asju kimchi kõrval. Lisaks tšillile on selles ka hapendatud sojaube, soola ja paksendajana veidi riisipulbrit. Traditsioonilise retsepti kohaselt, mis on pärit juba 18. sajandist, kestis selle hapendamine õues asuvates spetsiaalsetes savipottides suisa aastaid. Gochujang on ise nii maitseriaks, et kastmeks (vähemalt selle roa puhul) on see täiesti piisav ja seda enam millegagi segada pole vaja.

Bibimbap on roog, milles on tärkliserikas riis erinevate taimsete lisandite (seened, porgandid, kurk jt), gochu-jang kastme ja toore munaga, vahel lisatakse ka veiseliha. Komponendid asetatakse riisile järgides viite Korea toidu peamist värvi: valge, kollane, roheline, punane ja must. Need viis värvi tähistavad Korea köögis viite elementi: puu, tuli, maa, metall ja vesi. Need on seotud ka keha organite ja emotsioonidega ning samuti peaksid tagama kõik vajalikud maitsed: hapu, mõru, magus, vürtsikas ja soolane. Ühtegi elementi ei saa teisest esile tõsta, vaid kõik kokku peaksid moodustama täiusliku tasakaalu, mis tagab nii maitseelamuse kui ka tervise.

Põhimõtteliselt võib bibimbap'ile lisada ükskõik millist endale meelepärast köögivilja. Koreas kasutatakse roheliste aedviljade hulgast enamasti kurki, suvikõrvitsat, spinatit, jaava vesiputke või kroonja jaanikakra lehti. Valgeteks köögiviljaeks on reeglina erinevaid idusid, rediseid või suureõielise laikelluka juuri, mis on kõik ka muude toitude lisandina seal riigis väga levinud. 

Serveerimiseks asetatakse kõik ettevalmistatud koostisosad kaussi kokku ja segatakse siis pulkadega mitu minutit hoogsalt, et tärklis riisist eralduks (nagu risoto puhulgi) ja oleks selline ühtlane kergelt kreemjas pudrulaadne mass. Kokkusegatuna peaksid maitsed üksteist ideaalselt täiendama ja pakkuma täiusliku maitseelamuse.

Kuigi veiseliha on bibimbap'i juures pigem erand kui reegel, siis sellesse retsepti otsustasin seda siiski lisada, et roog oleks toekam, aga loomulikult võib selle ära jätta. Korealased serveerivad marineeritud veise(hakk)liha roa juurde niisama ehk toorelt, aga ma ise eelistan selle kergelt läbi praadida. Toimi selles osas nii, nagu ise paremaks pead. Kuigi Koreas ei ole ma oma reisidel seda veel kohanud, siis tegelikult võid soovi korral ka muna enne roale lisamist (ühelt poolt) praadida. Nemad muidugi seda ei tee, sest munakollase mõte on just see, et see moodustab kastme ja teeb selle roa koos tärkliserikka riisiga kreemiseks.

Vaja läheb:

300 g tärkliserikast lühikeseteralist riisi (suši- või risotoriis)

200 g šiitake seeni või austerservikuid 

150-200 g värsket porgandit

100 g värsket spinatit

2 sl sojakastet

0,5 sl seesamiseemneid

140 g (1 pakk) värskeid mungoaidusid

seesamiõli

soola

4 munakollast

4 kuhjaga sl gochu-jang pastat

Keeda või auruta riis pehmeks. 

Lõika seened ja porgand peeneteks julienne-stiilis ribadeks. Prae seened pannil õli sees keskmisel kuumusel kergelt läbi ja maitsesta soolaga. Võta seened pannilt, lisa õli ja prae ka spinat kergelt läbi. Maitsesta sojakastme ja seesamiseemnetega. Soovi korral prae õlis kergelt läbi ka idud, samuti võid praadida ka mune.

Marinaad lihale:

300 g veisehakkliha

2 sl sojakastet

1 tl suhkrut

suurem peotäis hakitud rohelist sibulat

2 sl seesamiõli

1 sl seesamiseemneid

musta pipart

Aseta hakkliha kaussi, lisa ülejäänud ained ja lase 5 minutit seista. Soovi korral prae enne roale lisamist kergelt läbi.

Serveerimiseks aseta igasse kaussi riis ja sellele kõik ettevalmistatud koostisosad. Keskele läheb munakollane ja pasta. Enne söömist sega toitu pulkadega mitu minutit hoogsalt, et tärklis riisist eralduks. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Kohupiima ja jõhvikatega panna cotta

Jõuluõhtusöögi lõpetuseks soovitan seekord mõnusat kreemjat kohupiimaga panna cotta't, millele värsketest jõhvikatest kate lisab ideaalse hapuka nüansi - minu arvates superkooslus! Boonusena on see magustoit eriliselt lihtne ja selle saab juba eelmisel päeval valmis teha, sest jõululaupäeval on tavaliselt niigi palju tegemist.

Itaalia juurtega kooremaius sai seekord mahedust ja pehmet tekstuuri juurde kodumaisest vanillitäpilisest kohupiimast, mis on üks mu lemmiktooraineid. Ja mitte ainult minu - eestlaste seas on kohupiimakoogid jm -maiused kõrges hinnas ja väga populaarsed, olgu selleks siis kohupiimatäidisega tuuletaskud, mahlased korbid, kohukesed või hoopis korralik kook vm küpsetis. Mina olen juba aastaid kohupiima ka panna cotta hulka lisanud (nt mustika- ja mangokattega ning rabarberikastmega panna cotta'd). Kui alguses pani see täiendus nii mõnegi inimese kulmu kergitama, siis nüüdseks võib kohupiimaga panna cotta retsepte leida teistelgi blogijatel jm toiduinimestel. Ja mul on loomulikult ainult hea meel, et minu kergelt "kummaline" idee on läinud massidesse :)

Selles desserdis ei soovita kasutada teralist kohupiima, vaid pigem kreemjat kohupiima või kohupiimapastat. Mina leidsin ideaalse tekstuuri ja vanilliseemnetega kohupiima Nõmme turult.

Panna cotta võlu on selle mõnus kreemisus. See peab olema pehme, mitte kummine ja kõva. Paraku võib aeg-ajalt Eesti söögikohtades just sellist panna cotta nime all müüdavat magustoitu saada ja see on mõnevõrra selle hõrgu desserdi renomeed kahjustanud. See on veel üks põhjus seda kohupiima ja jõhvikatega varianti ise kodus valmistada, et saaks aimu, mis on ühe mõnusa koorese maiuse tekstuur :)

Seekord valmistasin kergelt jõuluhõngulise kooremagustoidu, millele särtsu ja desserdis hädavajalikku magusust tasakaalustavat hapukust lisavad kodumaised jõhvikad, mida veel Nõmme turul ilusti saada on. Kui pohlaaeg on juba mitu kuud tagasi möödas, siis värskeid jõhvikaid saab õnneks peaaegu jõuludeni osta. 

Jõulude puhul võib vanilliekstrakti või -pasta asemel lisada hoopis piparkoogimaitseainet, mis annab mõnusat vürtsikust ja aroomi. 

Mina ostsin seekord vahukoore turult, kus see on 3,3 dl suurustes pudelites. Vahukoort, mis magustoidust üle jäi, kasutasin kartulipudru valmistamisel, nii et kõik kulus täpselt ära.

Mulle meeldib tegelikult, kui selle kohupiimamaiuse sees on kolm želatiinilehte, sest tekstuur on siis kreemjam ja pehmem, aga tugevam tarretis on algupäasem ehk rohkem nagu "õige" panna cotta :) Ma ise eelistan aga pigem vähem tarretunud varianti. 

Soovin kõigile ilusaid jõule! :)

Panna cotta:

3-4 želatiinilehte

4 dl (2 pakki) vahukoort

4 sl suhkrut

1 tl vanilliekstrakti või -pastat või 0,3 tl piparkoogimaitseainet (soovi korral)

450-500 g magusat vanilliseemnetega kohupiimakreemi

Aseta želatiinilehed viieks minutiks külma vette ja pigista need siis kuivaks.

Vala vahukoor potti, lisa suhkur ja soovi korral maitseaine ning kuumuta madalal tulel keemiseni segades, kuni suhkur lahustub. Võta peaaegu keeva vahukoorega pott tulelt, lisa želatiinilehed ja sega, kuni need on lahustunud. Kurna vedelik läbi sõela potist kaussi ja sega visplit kasutades hulka kohupiim. 

Jaota kohupiimasegu nelja suure või kuue väiksema kausi, pokaali vm meelepärase anuma vahel ja hoia neid vähemalt 2 h külmkapis, kuni panna cotta on tahenenud. Seejärel tee peale marjadest kate.

Jõhvikakate:

300 g jõhvikaid

4 sl suhkrut

1 sl marja- , tsitrus- või puuviljalikööri, nt Cointreau'd (soovi korral)

2 želatiinilehte

Aseta jõhvikad koos suhkru ja 1 dl veega kastrulisse, soovi korral lisa ka alkohol. Kuumuta keemiseni ja lase u 10 minutit keeda, kuni enamik jõhvikaid on katki läinud.

Aseta želatiinilehed viieks minutiks külma vette ja pigista need siis kuivaks. Võta kastrul tulelt ja püreesta jõhvikad saumikseriga. Lisa želatiinilehed ja sega, kuni need on lahustunud. 

Vala marjakaste kaussi, et see kiiremini jahtuks. Lase kastmel u 15 minutit jahtuda ja tõsta seejärel supilusikaga õrnalt tarretunud panna cotta'de peale. Aseta desserdid veel paariks tunniks külmkappi, kuni ka kate on tahenenud. U 15 minutit enne söömist võid panna cotta soovi korral tõsta toatemperatuurile seisma.

Retsept valmis koostöös Nõmme turuga.

Hõrk jõulupraad veise esiseljast ja suus sulav kartulipuder

See jõulupraad on pigem inglisepärane ja üldse hästi britilik, sest nemad kasutavad oma köögis palju erinevaid hautamist vajavaid odavama hinnaklassi lihatükke. Õlu ja Worcestershire'i kaste on samuti saareriigis sagedased liha seltsilised, köögiviljadest rääkimata. Ja kartulipudergi on brittide jõululaual enamasti olemas :) 

Minu üks lemmikuid veisetükke hautistesse ja pikalt aeglaselt ahjus küpsetamiseks on veise esiselg, mis on maitselt superhea ja tekstuurilt mõnus pehme. Seda viimast muidugi pärast mõnda tundi ahjus küpsemist :) Aga see ongi positiivne, et enam-vähem kogu töö teeb ära ahi ja endal on minimaalselt vaja vaeva näha. Kellel siis ikka pühade ajal aega üle jääb, pigem vastupidi! :)

Mul õnnestus saada just ideaalse suurusega lihatükk. Kui soovid kiiremini liha valmis teha, siis võid võtta kaks väiksemat tükki või suure tüki pooleks lõigata, kuid mulle meeldib just selline suur pirakas praetükk kõige rohkem :) Sellest siin (1,8 kg) enam suuremat tükki pole ma reeglina näinudki, küll aga väiksemaid. Igal juhul arvesta, et küpsemisaeg on retseptis just selle suure lihatüki kohta antud ja kui kasutad väksemaid või teed suure väiksemaks, siis piisab kindlasti vähemast ajast ahjus. Igal juhul tulemus on selline, et võid liha süüa isegi lusikaga :)

Kui seda lihatükki ei küpsetaks nii, nagu mina seda siin retseptis teen ehk ahjupotis kaane all ohtra vedeliku sees (veisepuljong ja pool liitrit õlut), siis tasuks rasv pigem peale jätta, sest see annab veelgi rohkem head maitset ja pakub kaitset kuivaks muutumise eest. Kui aga teed esiselga siinse retsepti järgi, siis soovitan rasva eemaldada võimalikult palju juba enne küpsetamist. Muidu on roog pärast liiga rasvane ja kulub mõttetult aega, et kastmest rasva eemaldada. Teatavasti rasv ju ei ühildu ülejäänud kastmega, vaid eraldub (nö split'ib, nagu profikokad ütlevad). Parem sellest juba aegsasti lahti saada, vähemalt üleliigsest rasvast - see ei anna mitte midagi praele juurde ;-)

Vaja läheb:

u 1,8 kg veise esiselga

2 sl õli (vajadusel lisa juurde)

6 väiksemat või keskmist sibulat

3-5 keskmist porgandit

2 varssellerit

2 sl nisu- või riisijahu

5 dl (1 pudel) tumedat õlut

7,5 dl veisepuljongit

1 sl Worcestershire'i (Worcesteri) kastet

10 küüslauguküünt

1 loorberileht

Liha võta vähemalt tunnike enne küpsetamist külmkapist välja, et see ühtlaselt küpseks. Eemalda kelmed, kui neid on, samuti (üleliigne) rasv. 

Kuumuta kaanega ahjupoti põhjas õli, pruunista selles kõrgel kuumusel liha igast küljest mõni minut ja võta siis potist välja. Maitsesta soola ja pipraga.

Koori sibulad ja lõika neljaks; tükelda porgandid (porgandid lõika enne pikuti neljaks) ja varsssellerid 2-3 cm juppideks.

Keera kuumus poti all keskmisest veidi madalamaks, vajadusel lisa õli ja pane sibulad, porgandid ja varssellerid potti ning lase neil u 15 minutit aeg-ajalt segades küpseda, kuni sibulad on kergelt kuldsed ja pehmed. Sega hulka jahu ja kuumuta umbes minut. Vala potti õlu, sega läbi, lükka spaatliga poti põhjast praadimisejäägid lahti ja lase u 5 minutit kergelt keeda. Lisa ülejäänud ained (puljong, Worcesteri kaste, küüslauk ja loorber), sega läbi ja tõsta liha potti tagasi. Lase vedelikul keema tõusta, aseta potile kaas ja tõsta see ahju.

Küpseta 150-kraadises ahjus 3,5 tundi keerates liha poole küpsemise ajal ümber. Võta potilt kaas ja lase roal veel u pool tundi ahjus küpseda. Vala või tõsta vedelik potist välja kastrulisse ja keeda seda nö kokku, kuni see on kastmeks meelepärase paksusega. Kui soovid kastmele soola lisada, siis tee seda kokku keetmise lõpus, sest muidu on oht, et see võib liiga soolane jääda. 

Eriliselt hea kartulipuder (et mitte öelda - parim!) :)

Kui kasutada just pudru jaoks sobivat kartulisorti, siis on eriti lihtne putru teha, sest pehmeks keenud kartulid on mõnusalt muredad ja juba kergelt katki. Mina lasin endale Nõmme turu kartulimüüjal parimat pudrukartulit soovitada (see oli Andretta) ja ei pidanud pettuma. Turul ongi see positiivne, et kartulid pole lahterdatud lihtsalt kas "pestud" ja "pesemata", vaid saad neid sortide järgi osta vastavalt oma vajadusele ehk lähtudes sellest, mida parasjagu kokata plaanid.

Nõmme turul saab paaris letis osta ka lahtist võid ja - mis eriti tore - suisa 83%ilise rasvasisaldusega varianti. Vanemad inimesed ütlevad, et just see on see õige või :) Kui aga kartulipudru sees pole erilist vahet märgata (no kui aus olla), vaid see on lihtsalt pigem hingeline rahuolu rasvasemast võist :D, siis need, kes võid hommikuse (kaerahelbe)pudru peale moosi asemel panevad, ütlevad küll, et vahe on tuntav - see "korralik" ehk rasvasem või on palju kreemisem. Nii et soovitan proovida ;-)

Kartuli ostsin Nõmme turu spetsiaalselt kartulimüüjalt, kellel lisaks pildil olevatele veel erinevaid kartulisorte pakkuda. Köögiviljad on aga pärit ühest armsast poekesest turu taga osas, mida peab üks tore pere, kes oskab vist kõigi asjade (nii erinevad aeviljad kui ka hoidised) rääkida, millisest talust need on pärit ja igasugust muud infot (millised Michelini tunnustusega restod neid samu asju tellivad, milline on kangem sibul jne jne). Nii et soovitan neid soojalt, sest lisaks kvaliteetsele kodumaisele kaubale saad ka palju lisainfot :) 

Turul oli ilusti olemas (suisa mitmes letis) ka värske till. Kui seda kasutad, siis soovitan jämedad tllivarred panna kartulite juurde potti nende keetmise ajal.

Tugevamaitseline kõva ja laagerdunud juust annab pudrule hõrku mekki juurde, nii et soovitan seda kasutada, kuid midagi ei juhtu, kui juustu ära jätad. Põhilised asjad lisaks õigele kartulisordile on ikka vahukoor ja või - kui need kaks on olemas, siis on suurepärane tulemus juba garanteeritud :)

Mina ostsin turult kaks 3,3 dl pudelit vahukoort, mis mõlemad kulusid ilusti ära panna cotta (seda retsepti jagan homme) ja kartulipudru valmistamiseks ning midagi üle ei jäänud :)

Pudrule võid lisada ka veidi peenelt hakitud või purustatud küüslauku või kvaliteetset küüslaugupulbrit.

Vaja läheb:

pudru jaoks sobivaid kartuleid (nt sort Andretta)

vahukoort

võid

riivitud Parmesani või selle kodumaist analoogi (soovi korral)

soola ja soovi korral valget pipart

värsket või sügavkülmast võetud maitserohelist (nt till, murulauk)

Koori kartulid ja lõika need 2-3 cm tükkideks. Aseta koos külma veega potti ja lase keema tõusta. Keera pliidil kuumus keskmisest madalamaks, et kartulid keeksid aeglaselt õrnalt podisevas vees (mitte hoogsalt mullitades kõrgel kuumusel). Kartulid peaksid keemise lõpuks olema nii pehmed, et neid saab kahvliga kergelt muljudes purustada.

Vala potist vesi ära ja purusta kartulid, nt pudrunuiaga. Kui sul nuia või muud purustajat pole, siis kindlasti ära kasuta saumikserit, pigem kahvlit, et mitte tekstuuri rikkuda. Lisa vahukoor, tükeldatud või ja soovi korral ka riivitud Parmesan. Klopi kõik ühtlaseks mõnusalt kergelt kreemjaks massiks. Maitsesta soola ja soovi korral ka valge pipraga. Haki maitseroheline peeneks ja sega õrnalt pudru hulka ning pista ka peale. Serveeri kohe!

Retsept valmis koostöös Nõmme turuga.